ET 
EN Tausta loomine enda tegelasele
Päritolu ja uskumused
Sinu tegelane on üks väljavalitute hulgast. Pole tähtis kas ta on osav diplomaat, võimas sõdalane, imeline muusik või meisterlik käsitööline – ta on valitud ja kutsutud ning võtab seda kui suurt au.
Sinu tegelane võib olla ükskõik millisest maailmast ja kohast (fantaasia, ulme, reaalsus) ning ükskõik millisest ajaperioodist (isegi tulevikust). Sinu tegelasel võivad olla ükskõik millised jumalad ja religioon ning isegi tema enda loomemütoloogia (lõppeks, kes ikka täpselt teab kuidas see maailm tekkis).
Faktid
On siiski mõned asjad mida sa peaksid arvestama. Põhjala Pööripäeva maailmas on asju, mis on nii ilmselged, et nende eitamine oleks sulaselge lollus.
Põhjala Pööripäeva maailm – on pseudo-keskaegne maailm. Sellel on kõik keskaegse ühiskonna omadused aga selles on võimalik ka maagia. Seega on võimalik maagiliste rasside jne. olemasolu. Palun arvesta sellega, oma tegelast luues. Kuigi sinu tegelane võib olla kasvõi „tulevikust” või isegi tulnukas – tema/see peab ennast maskeerima keskaegseks isikuks.
Palun arvesta teiste mängijatega, nende tegelased võivad tulla hoopis teisest taustsüsteemist mis erineb kardinaalselt sinu omale. Ära eelda, et kõik teaksid kes/mis sinu tegelane on või isegi armastaksid/vihkaksid teda/seda. Püüa vältida ajaloolisi isikuid ja legendaarseid tegelasi – kuigi nende mängimine pole keelatud, võivad teised mängijad tõredaks muutuda ja teha soovimatuid järeldusi (ja arvesta, et mängul VÕIB olla kaks sind, kui keegi teine mängib sama isikut – võta seda kui paralleel universumit või siis lihtsalt kummalist ja müstilist asjaolu).
Nagu mainitud eespool – AINULT need erioskused ja omadused töötavad mis on sinu tegelasele antud Ancalagoni poolt. Sellele reeglile EI ole erandeid. Kõik sinu tegelase eriomadused mis tal tema kodumaailmas võivad olla, vähendatakse, selles maailmas, tavalisteks inimlaadseteks oskusteks (mida sa reaalselt teha suudad, seda sa teha suudad)
Absoluutselt kõige lihtsam ja meie poolt eelistatuim variant on, kui sa mängid keskaegset tegelast, piirkonnast, kust sa ise pärit oled.
Valguse ja pimeduse abstraktsed jõud (e. Jõud) – neil ei ole lubatud lahinguväljale füüsiliselt ilmuda aga nad võivad kasutada unenägusid ja kehatuid avatare, suhtlemaks sinu tegelasega. Jõud saavad sinu tegelasega suhelda ainult siis kui ta on sellel korral vastava jõuga liidus. Sellist suhtlemist peetakse kas väga suureks auks või suure ohu märgiks.
Lohe Ancalagon – tema on selle maailma isand. Ta võib seda kujundada oma soovide järgi ja kõik tegelaste oskused ning võimed on tema antud. Ta võib kas füüsiliselt ilmuda (mida ei ole veel kunagi juhtunud) või kasutada avatare, tegelastega suhtlemiseks.
Lohejüngrid – on Ancalagoni surelikud teenrid, Põhjala Pööripäeva vardjad. Nende ülesanne on hoolitseda kõigi osaliste kõigi vajaduste eest. Lohejüngrit on võimatu vigastada või takistada ükskõik millisel moel. Nad esindavad Ancalagoni soove ja seetõttu on kõik selles maailmas viibijad kohustatud neid järgima
Manala – on surnute saal. Kui sinu tegelane mingil põhjusel sureb, lähed sa sinna. See on markeeritud ala mängualal ja mängijatele näidatakse, kus see on.
Kui sa Manalas aega veedad, siis arvesta, et kõik lahingus hukkunud on vennad ning selles teispoolsuses ei ole enam vaene ja vihasid. Seal ei ole pooli ega leere, on üks saal kõigi jaoks. Seega rõõmusta koos teistega või puhka rahulikult. Sinu vigastuste eest hoolitsetakse ja vaata, et sa seal olles, palju jooksid (vett loomulikult ;-) ). Sa võid jääda rolli aga ei pea seda tegema.
Manalast saab sinu tegelane lahkuda kas oma kodumaale (sa lähed OG laagrisse ja veedad ülejäänud aja, rahuliku ning meeldiva nädalalõpu, looduses puhates) või tagasi lahinguväljale. Lahinguväljale naasta võid sa ainult siis kui Lohejünger kes Manalat valvab, seda lubab.
Seega isegi kui sa oled „hard core” rollimängija, võid sa oma tegelase julgelt Põhjala Pööripäevale tuua. Ta ei sure selles maailmas kunagi lõplikult – see on osa sellest kohast ja selle maagiast. Ning ta võib igal ajahetkel naasta enda tavalisse taustsüsteemi.
Pimeduse ja valguse võitlejad kogunemas.
Maailma loomine ja Leping!
Enne aegade algust
Alguses, isegi enne aega, oli kaos. Üüratud jõud liikusid keeristena vormitus tühjuses, üritades seda enda näo järgi kujundada.
Aeglaselt tõusid neist võimsaimad Valgus ja Pimedus ning tõrjusid välja kõik teised. Nende vihane taplus raputas maailma alustalasid. Selle võitluse käigus sündis nii, et loodi ja hävitati palju asju, nii kauneid, kui kohutavaid. Tühjusest tekkisid uued jõud, paljud neist lakkasid aga paljud kestsid. Siiski ei olnud endiselt olemas ei elu ega surma, sest aeg iseeneses ei eksisteerinud veel.
Võitluse ägenedes hakkasid üha enamad ja enamad väiksemad jõud ennast liitu heitma kas Valguse või Pimedusega. Peagi oli ilma kakspoolsus kujutatud kõiges. Ja see oli asjade kord – kaks poolust vaenujalal.
Ja näe! Korraga lakkas kaos ja lakkas tühjus ning aeg sai olema. Ja kuna oli aeg siis oli asjadel ka algus ja lõpp, oli elu ja surm, ning esmakordselt igaviku jooksul, oli mida kaotada.
Tormi silmas
Jahmunult ja üllatunult, selle muutuse üle, jõud peatusid. Ja habras vaherahu sai loodud sellel üürikesel viivul. Otsustati, et tasakaal peab püsima Valguse ja Pimeduse vahel. Maailm ja kõik selles olev, jagati võrdselt ning vastumeelselt nõustusid kõik jõud selle jaotusega.
Selle õhkõrna vaherahu ajal ilmusid esimesed surelikud. Vaid üürikesed elusähvakud, jõudude igavese eksistentsi kõrval, tulid nad mitmetes vormides, ühed tugevamad, teised nõrgemad. Ja nagu tõusev laine, paljunesid ja kasvasid nad rahu ajal ning muutusid võimsaks - omal moel.
Ent endiselt oli pinna all peidus varjatud vaenu kui ka avalikku tüli. Jõud vahetasid pooli ja ka vastilmunud surelikud sekkusid sellesse kõikehõlmavasse võitlusesse. Kord oli taas ohustatud.
Lepe
Et mitte muuta olevat taas olematuks, kaotada seda mis oli võidetud, et mitte langeda tagasi kaosesse, peatusid jõud taas. Seekord mõistsid jõud, et rahu säilitamiseks peab üks, Valgus või Pimedus olema kuulutatud võimsamaks. Otsustamaks seda valisid nad noore Ancalagoni, esimese tema soost ja paljudest tulevatest – lohe.
Nii pandi alus Leppele:
I. Üks jõududest on võimsam ja hoiab tasakaalu
II. Teine jõududest saab võimsama välja kutsuda
III. Väljakutse saab esitada ainult korra aasta jooksul
IV. Väljakutse tulemuse nimel võivad võidelda ainult surelikud
V. Surelikud võivad vabalt valida kummal poolel nad võitlevad
VI. Jõud võivad surelikke innustada aga mitte aidata
VII. Võitja nimetatakse Ancalagoni poolt
Nii juhtuski, et kõige nõrgemad hoidsid kõige tugevamate saatust enda kätes. See oli nende surelikkus mis andis selle võimu. Sest kui ka kõik surelikud seoksid ennast ühe poolega, oleksid nad endiselt lühikeste eludega ning nende lastel oleks taas valikuvabadus.
Lahinguvälja Loomine
Sügaval põhjalas, kaugel kõigest elavast, loodi lahinguväli. Ja kord iga aasta jooksul saavad surelike maade parimad sõdalased kutse. Kutse jätta oma kojad ja liitudes kas Valguse või Pimedusega, otsustada kumb saab olema võimsam tuleval aastal.
Igal aastal, sügisese pööripäeva aegu, kui nii Valgus kui Pimedus on sama jõuga, toimub Põhjala Pööripäev. See sõdalaste ja teiste surelike jõudude kogunemine ning pidustused on legendaarsed.
Ei maagiat ega jõudude poolt antud võimeid ei tohi Lahinguväljal kasutada. Ainult Ancalagoni antud kingitused võivad muuta reaalsust mida valitseb vahe mõõk või terav keel.
Kõik mida jõud teha saavad on innustada enda järgijaid ja loota võita nende ja nende laste jätkuvat lojaalsust, tulevasteks aastateks.
Aga see valik on vaba ja iga sureliku teha – igal aastal uuesti. Nii on, et Lahinguväljal surres, lähevad kõik surelikud Valhalla saalidesse, kust nad saavad vabalt lahkuda kas omadele maadele või tagasi enda kaaslaste juurde Põhjala Pööripäeva Lahinguväljale.